Aed

Meie lapsepõlves oli tavaline, et kasvatasime endale kogu vajamineva köögi- ja juurviljavarud oma perega koduaias Võrus ja isakodus Sadrametsas.

Tookord ei meeldinud meile pikkade vagude kitkumine, kastmine ja muu aiahooldus sugugi. Nüüd mõistame, et looduse ringkäigu tundmine ja õigete töövõtete ja -aegade valimine annab meile suurepärase võimaluse koguda oma perele talvevarusid ning pakkuda oma aia saaduseid ka meie külalistele.


Nii algabki kevad veebruari lõpuga, kui meie aia arhitekt ja kujundaja Kadri kavandab terveks aastaringiks tegevusplaani. Esimesena külvame omavõetud seemnetest tomati-, tšilli- ja paprikataimed. Kui maa on tahenenud, ootavad oma järge ülejäänud viljad – porgandid, peedid, sibulad, porru, herned, aed- ja põldoad, arvukad kartulisordid ja maitsetaimed. Ja muidugi kujundab Kadri igal aastal lopsaka ja värviküllase lilleaia ümber meie väikse maja.


Kesksuvel tundub, et kõik on äkki üle pea kasvamas, umbrohi võtab alati kiiremini võimust kui pisikesed köögiviljataimed tugevat vart kasvatada jõuavad. Siis võib isegi täiskasvanunagi korraks meeleheitesse langeda, sest kitkumisel ei tundu kunagi lõppu tulevat. Aga me teame, et see töö kannab vilja.


Sügisel, kui esimesed viljad valmis ja küpsus järjest sügavamaid kihte näitab, täidab meid rõõm saagikoristusest ja iga kord tundub kelder kuidagi väiksemaks muutunud olevat. Kõige talvekorda seadmiseks annab jõudu teadmine, et saame päris mitu kuud puhata ega pea aias üldse vaeva nägema.


Kuid mida lähemale jõuab uus aastaring, seda tugevamalt näpud aiatöö järele ja hing vagude vahele igatsema hakkavad.

 

Galerii